Siit see pilt nüüd tuleb, kaua kasutamata põllu veeres puudega kaetud mägrakünkalt,  kus on viisteist kasutusel olevat uruava ja kaameras nähtavaid viis. Niisiis kümmet uruava me ei näe ja kunagi ei tea milliste aukude juures nad parasjagu toimetavad ning palju neid siin üldse on. Kaks mäkra on kindlalt, selle tunnistuseks kahe loomaga pilt.

Kaamera on olnud uues paigas väga lühikest aega ja senini poegi pole näidanud. Murelikuks see veel ei tee, sest viimase nädala jooksul külastatud seitsme mägralinna juures, nii mandril kui saarel, avanes kõikjal siinsega sarnane pilt. Vähe paistis liikumist, üksikutest urgudest oli välja kaevatud liiva-mulda ja kusagil polnud poegade pisikesi jälgi. Vist vaikus enne tormi.

Siiski, mägrakutsikaid on juba nähtud Läänemaal, kus kaks kutsikat olid omapäi seiklema läinud ja tulnud lõhna peale talu hoovi otse küpsevate lestadega suitsuahju juurde. Olid nii väikesed ja totud, et inimest ei peljanud – tahtsid kala.

Küsimus jääb ikkagi õhku, kuhu kadusid mägrad Kadi ja Tõnis. Möödunud suvel olid nad samuti enamasti kuskil mujal. Meenutades, kuidas loomad kaamera ees suurema aja end kratsisid ja sügasid, võiks oletada, et nad põgenesid mõneks ajaks urgudes vohavate parasiitide eest. Teatakse, et mäkradel võivad olla “suvilad”- urusüsteemid, mida kasutatakse vaid suvekuudel. Vast kolisid sinna.

Tuttava mägrapaari linnal hoiab nüüd silma peal rajakaamera nii, et nende toimetamistest saame ikka teada. Eks siis paistab, kummas mägralinnas elu rohkem keema hakkab.