Kui pikk siis võiks olla mägra uinak? Umbes 35 aastat tagasi oli sellele küsimusele palju lihtsam vastata kui praegu – kevadel näeme, mäger peaks ju talvel magama ja asi mutt.

Talved olid korralikud ja sulailma oli talve jooksul harva. Kuhu sa siis sumpad oma lühikeste jalgadega paksus lumes ja käredas pakases, süüa ka pole kuskilt võtta.

Talve iseloom pani paika mägra uinaku pikkuse ja paneb ka nüüd.  

Neil ammustel aegadel sai palju kordi käidud talviseid mägralinnu vaatamas. Tavaliselt oli paremal juhul näha uru ees rebase jälgi, kährikute omad mägralinnas olid pigem haruldased. See-eest olid aga sagedased kährikunahksed heinasaadu meenutavad mütsid jahimeeste peas.

Sulailmadega või väheste miinuskraadidega olid uru suudme ees end tuulutamas käinud ka mägrad ka siis. Kord oli jälgede järgi otsustades hunt uru lael lösutades mäkra peale passinud - hunt teab, et sulailm meelitab mägra värske õhu kätte. 

Mida aeg edasi seda üürikesemaks ja katkendlikumaks paistab mäkrade talveuinak jäävat. Poole sajandi tagustel mäkradel ehk oligi talveuinak sügavam ja kuu jagu või enamgi pikem kui kaasaegsetel ning kunagi tulevased põlved võibolla sebivad aastaringi uinakut pidamata.

Teoorias peaks praegu olema kõige mägravaesem aastaaeg ehk siis nendega kohtumise tõenäosus on kõige väiksem. Aga talv paneb asjad paika. 

Me ei tea kuna me jälle mäkradega kohtume aga eluka pekikihi paksuse järgi peaks tulema põhjalik talv. Eks see selgub siis töö käigus. Seda, kas järgmise mägra märkamise järgi sarnaselt Ameerika-maiste metsümisejate ilmumisega tulevast ilma ennustada saab, pole kindel, aga proovida ju võib.

Mõned päevad enne mägrakaamera viimist hirveplatsile jäi väsinud mägraema, paks kui hüljes, norinal otse uru juures tukkuma.