RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
10. märts, 2017

Metsade kaitseks moodustatakse uued kaitsealad

Viljakate salu- ja laanemetsade kaitseks asutakse moodustama uusi kaitsealasid. RMK-le tehti ülesandeks esitada 1. septembriks 2017 uute kaitsealade täpsustatud piirid ja kaitsekord. Töö selle eesmärgi saavutamiseks on juba alanud.

Miks on vaja uusi kaitsealasid?

Eestis on juba praegu päris palju kaitsealasid. 2016. aasta lõpu seisuga oli meil 5 rahvusparki, 159 looduskaitseala, 152 maastikukaitseala, 335 hoiuala, 534 kaitsealust parki ja puistut, 1153 kaitstavat looduse üksikobjekti ja 1426 liikide kaitseks moodustatud püsielupaika. Sellele lisandub veel 20 kohaliku tähtsusega kaitstavat loodusobjekti ning  80 uuendamata kaitsekorraga ala. Kui tutvuda nende alade kaitse-eesmärkidega, siis valdavalt on nendeks kas Natura direktiivides nimetatud elupaigatüüpide või liikide kaitse, muudel juhtudel ka näiteks maastike, kultuuriväärtuste või Eesti mastaabis oluliste liikide kaitse.

10% Eesti metsadest on võetud range kaitse alla, mis tähendab seda, et rangelt kaitstav mets moodustab ümmarguselt 5% Eesti maismaapindalast. Sellele lisanduvad piiranguvööndite metsad, mis katavad täiendava 15% Eesti metsade pindalast ja täidavad enamasti puhvri rolli rangelt kaitstavate alade ja tagapäraselt majandatavate metsade vahel. Kui arvestada seda, et ka piiranguvööndi metsades kehtivad teatud piirangud uuendusraietele, siis kerkib küsimus, kas metsaelupaikade ja vanametsaliikide kaitseks tõesti ei piisa, kui tervelt neljandikule metsadest on seatud erineva rangusega kaitsemeetmed? Tuleb välja, et mitte.

Millele tuginedes saab väita, et metsade kaitseks on vaja eraldi kaitsealasid?

Eesti teadlased arvutasid 2004. aastal välja kui palju peaks siinsetest erinevatest metsa tüübirühmadest olema range kaitse all, et säiliksid nendele metsadele iseloomulikud vanametsaliigid, ehk liigid, kes ei suuda elada majandatavates metsades. Nende liikide elupaigaks on üle 100 aasta vanused metsad, ehk teisisõnu metsad, kus on suur surve teha uuendusraiet. Selle kohta saab täpsemalt lugeda Lõhmus et al poolt 2004 aastal avaldatud teadusartiklist „Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia“ (Ecological Bulletins 51: 401-411, 2004). Selle teadustöö raames arvutati välja kõigi Eesti metsatüübirühmade range kaitse vajadus, võttes arvesse ka looduslikult esinevate häiringute (metsatulekahjud ja tormikahjustused) esinemissagedust ja ulatust. Arvutuste kohaselt on kõige suuremad range kaitse vajakud viljakates salu- ja laanemetsade tüübirühmas, vähemal määral ka loo-, sooviku-, samblasoo- ja rohusoometsades ning nende vajakute kõrvaldamiseks oleks vaja eelnimetatud tüübirühmade metsi täiendavalt range kaitse alla võtta minimaalselt 78 600 ha ja maksimaalselt 140 800 ha ulatuses. Sellestsamast teadusuuringust ajendatuna on metsatüpoloogiliselt esindusliku range kaitse tagamine seatud eesmärgiks nii eelmises kui ka kehtivas metsanduse arengukavas.  

Kuhu me oleme tänaseks jõudnud?

2004. aastast saadik on moodustatud uusi kaitsealasid ja on tehtud uusi arvutusi metsatüpoloogiliste vajakute kohta. Tänase teadmise kohaselt on range kaitse all piisavalt loo-, nõmme-, palu-, rabastuvaid-, samblasoo- ja rohusoo tüübirühma metsi. Paraku pole range kaitse vajaku künnist suudetud täita salu-, laane- ja  soovikumetsa tüübirühmade osas – puudu on 14 000 ha salumetsi, 15 000 ha laanemetsi ja suurusjärgus 3500 ha soovikumetsi. Kõigil värskelt meelesoleva kirgliku metsateemalise debati tulemusena jõuti käesoleva aasta alguses kokkuleppeni, et viljakate metsatüüpide range kaitse vajakute täitmiseks moodustatakse täiesti uued kaitsealad. Vähem tähelepanu pälvis asjaolu, et küllalt suur osa range kaitse vajakutega salu- (34% vajakust), laane- (63% vajakust) ja soovikumetsadest (66% vajakust) asub juba olemasolevatel kaitse- ja hoiualadel, kuid mitte nende alade rangelt kaitstavates vööndites. Ehk teisisõnu - need alad on justkui juba kaitse all aga kaitserežiim pole piisavalt range. Seega saab ja tuleb metsade range kaitse vajakuid täita nii olemasolevate kaitsealade kaitsekorda rangemaks muutes ja väärtuslikke metsaosi sihtkaitsevööndisse arvates kui ka uusi kaitsealasid asutades.

Keskkonnaminister lükkaski oma 3. märtsi 2017 käskkirjaga käima salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmise menetluse, mille tulemusena moodustatakse 5 uut kaitseala salu- ja laanemetsade range kaitse tagamiseks. Uued kaitsealad asuvad Pärnumaal (Massumetsa), Viljandimaal (Kariste), Võrumaal (Karisöödi), Jõgevamaal (Kursi) ja osaliselt Jõgeva ja osaliselt Lääne-Virumaal (Laekannu).

Joonis. Uued metsakaitsealad.


Keskkonnaministri käskkirjaga pandi RMK-le kohustus peatada raied nendel aladel ning esitada 1. septembriks 2017 viie kaitseala täpsustatud piirid ja kaitsekord koos kaitse eeskirja määruse ja seletuskirja eelnõuga Keskkonnaametile ja Keskkonnaministeeriumile. Et säiliks võimalus valida range kaitse alla ökoloogiliselt parimad metsaalad, siis peatas RMK juba 17. jaanuaril 2017 raied kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndites ja hoiualadel asuvates salu- ja laanemetsades ning kõikides hoiualadel asuvates Natura metsaelupaigatüüpides.

Tabel. Teoreetilised võimalused vajakute täitmiseks takseerandmete põhjal

 

Salumets; ha

Laanemets; ha

Soovikumets; ha

Hoiualadel ja kaitsealade piiranguvööndis

4 810

9 430

6 960

Uus kaitseala Kariste

2 490

187

789

Uus kaitseala Karisöödi

1 445

639

242

Uus kaitseala Kursi

1 568

83

462

Uus kaitseala Laekannu

1 767

330

756

Uus kaitseala Massumetsa

861

291

1 247

Kokku

12 941

10 959

10 457


Numbritele otsa vaadates saab selgeks, et paraku jääb salu- ja laanemetsa range kaitse vajakute täitmiseks ka sellest väheks. Isegi kui suudame kehtestada range kaitse kõikidele piiranguvööndi ja hoiualade salu-, laane- ja soovikumetsadele (mis on ebareaalne, kuna sobivate elupaigalaikude fragmenteeritust arvestades saab sihtkaitsevööndisse tsoneerida ainult osa nendest metsaest) ja asutame juurde viis uut kaitseala, jääb meil ikka puudu salumetsi umbes 1000 hektarit ja laanemetsi 5000 hektarit.

Kas abiks võiks olla uute vääriselupaikade otsimine ja inventeerimine?

Mingil määral kindlasti. Kuid tuletades meelde, et vääriselupaik on kaitset vääriv ala majandatavas metsas, kus seda mõjutab lisaks looduslikele häiringutele ka ümbritsev majandustegevus, on vääriselupaikade väärtus ökosüsteemi kaitseks pigem tagasihoidlik. Kui tahame kaitsta vanametsaliikide elupaiku, siis on üks oluline kaitse kvaliteedi eeldus pindala. Mida suurem on kaitstava metsaosa pindala, seda vähem mõjutavad seda ümbritseval maastikul toimuvad häiringud. RMK maal on vääriselupaiga keskmine pindala 2,6 ha, kuid 33% vääriselupaikadest on väiksemad kui 1 ha ja 61% on alla 2 ha. Vääriselupaigana kaitse alla võtmise eelduseks on litsentsi omava eksperdi poolt läbiviidud inventuur ja VEP väärtuste esinemine. Seega on VEP inventuur range kaitse vajakute täitmisel aeganõudev ja kallis tee ning VEP-de väiksust arvestades ei saa ainult sellele lootma jääda. Oluline on uute kaitsealade piiritlemisel vaadata ringi lahtiste silmadega ning sobivate väärtuslike metsaalade olemasolul kavandada ja piiritleda uued kaitsealad selliselt, et kõikide metsatüüpide range kaitse vajakud saaksid täidetud.

On pretsedenditu, et RMK-le anti võimalus pakkuda välja uute kaitsealade täpsustatud piirid ja kaitsekord. Täname usalduse eest ja anname endast kõik, et 1. septembril oleks valmis uute kaitsealade täpsustatud piiriettepanek ja kaitsekord ning kaitse-eeskirja määruse eelnõu.






Lisa kommentaar

Email again: