Meie kärestikulistele jõelõikudele saabuvad vesipapid harilikult oktoobri lõpus Skandinaaviast, kahe käe sõrmede jagu pesitseb Norra rahvuslinnu paare ka Eesti vetel.

Vesipapi toidulauda kuuluvad vee selgrootud ja väikesed kalad ning ka suuremate kalaliikide maimud. Kaladest on papi kõhust ja räppetompudest leitud võldase, jõeforelli, ogaliku, lõhe, viidika, luukaritsa, mudamaimu, särje, latika ja nuru seedimata jäänuseid. Selgrootuid põhjaloomakesi otsib ta kivikeste alt neid paigast veeretades, et sinna talveks varju pugenud puruvanad, kirpvähid, vesikakandid, kiilivastsed jt elukad jääservale tuua ja ära süüa. Kivikeste alt päevavalgele tulnud lõhe- või forellimuna sobib ampsuks väga hästi.

Vesipapi toidulauale kuulub ka võldas.

Pikad ja külmad ööd veedab lind mõnes jõeäärses kaldaõõnsuses. Väidetavalt valivad vesipapid oma kaasa välja just siin talvituspaikades, et koos juba märtsikuus Põhjalasse teele asuda ja sünnimaal pesa rajada.

Minge näiteks Nõmmeveski vana elektrijaama juurde ja vaadake kärestikke Vasaristil ehk Taevaskojas või Keila-Joal. Neis paigus on nad praegu kindlalt kohal.

Vesipapp külma ei karda.