RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
21. jaanuar, 2016

Veskijärvel avatud luitestiku taastamine

Kuigi talv on täies hoos, siis olid mitmed sügised tegevused sedavõrd huvitavad, et väärivad tagantjärgigi kirjutamist. Üks sellistest on Läänemaa Suursoos Veskijärve lähistel toimunud luitestiku avamine. 

Veskijärve ümbrus on 2008 aastal toimunud suurt, üle 800 ha suurust, metsapõlengut olnud mitmete uurijate ja looduskaitsjate huviorbiidis. Seal on põrkunud ja jätkuvalt põrkuvad erinevad  looduskaitselised vaated. Ühed on valmis aktsepteerima elupaiku tekitavate  protsesside juhuslikkust ja sellest tulenevaid riske liikide asurkondade säilimisele, teised on samavõrd veendunud, et ohustatud liikide puhul tuleb erinevate majandamisvõtetega säilitada häiringuliste ja suktsessiooniliste elupaikade seisund vähemalt kaitsealadel. Viimast eriti elupaikade puhul, mida tekitavaid looduslikke protsesse on inimene maastikul oluliselt piiranud võrreldes loodusliku olukorraga, nagu näiteks metsapõlengud. 

Peale põlengut otsustati alguses jätta kaitsealale jääv põlenud mets koristamata, nö looduslikule arengule. Seejärel avastati, et põlengualal tunnevad end üpris hästi mitmed avatud liivastes elupaikades elavad ohustatud liigid, nagu näiteks kõre ja kivisisalik. Kohe asusid liike paremini tundvad inimesed usinalt elupaika veelgi paremaks tegema. Senine looduslikku protsessi soosiv lähenemine hüljati ja suur osa surnud puistust koristati ja looduslikku reljeefi rajati mitmed mitte just kõige paremini loodusesse sulanduvad väikeveekogud. Liikide asurkondade käekäigu järgi võib vähemalt täie usaldusega väita, et olemasolevaid asurkondi tegevustega ei kahjustatud, pigem vastupidi.

Samas on seitsme aasta möödudes ala hakanud kamarduma ja domineerimas on pohla ning kanarbikuga puhmarinne. Avatud liivaga suuremate alade pind on kiiresti vähenemas.

Sel aastal katsetasime erinevates piirkondades mehhaanilisi meetodeid avatud liivikute taastamiseks. Harilaiul juuriti raiejärgselt näiteks männikultuuri kännustik, Jussi nõmmel katsetati randaalimist ning Veskijärve ääres katsetati freesimist. Veskijärve ääres otsustati kasutada freesimist eelkõige seetõttu, et see pakkus võimalust vabaneda kunagise männikultuuri kännustikust ja likvideerida mikroreljeefis domineerinud sügavad istutusvaod. Kokku freesiti 7 hektarit nn Suurluite (Arne Kivistiku pakutud nimi 2012 Eesti Looduse esimese numbris) lõunakülge ja harja.


 Järgnevate aastate seire peab näitama kuivõrd jätkusuutlik (millise intervalliga seda peab teostama) selline meetod on ja kui tulemuslik see on kaitsealuste liikide jaoks.

Võrreldes teiste meetoditega on see parem, kuna likvideerib kohe kännud, saab hakkama küllalt tiheda puhmarindega, silub tehislikud väiksemad reljeefivormid, nagu näiteks istutusvaod ja samuti tagab, et pealmine mullakiht muutub oluliselt toitainetevaesemaks. 

Veskijärve on huvitav objekt ka seetõttu, et on hetkel ainus ala Eestis, kus soodsate tingimuste kokkulangemisel võiks eoolsed protsessid suuta ala edaspidi veidi pikemat aega avatuna hoida ning tekitada väiksemat sorti eoolseid pinnavorme nagu nt liivalaud jne.

Tänaseks on meil hea teadmine, mida olemasolevate mehhanismidega saame teha. Järgmisel aastal loodame, et jõuame selleni, et katsetada Kõrvemaal Jussi nõmmel kontrollitud põletamist kui nõmmeelupaiga üht taastamisvõtet.

   





Lisa kommentaar

Email again: